Õun toetab südant ja aitab seedimist korras hoida
Vanasõna ütleb, et üks õun päevas hoiab arsti eemal, kuna õuna söömine tugevdab immuunsüsteemi ja soodustab seedimist.
Inimesed on õunu söögiks tarvitanud juba mitmeid aastatuhandeid. Kuulus Vana-Kreeka arst Hippokrates soovitas õuna südamenõrkuse, soolte häirete ja neeruhaiguste puhul. Inglise vanasõna ütleb, et üks õun päevas hoiab arsti eemal. Mis teeb selle kõigile tuntud ja tuttava puuvilja nii eriliseks?
Õunad sisaldavad hämmastavat koostist vitamiinidest ja mikroelementidest, mis on vajalikud hea tervisliku seisundi tagamiseks. Küps õun sisaldab väärt vitamiine ja ohtralt mineraalaineid, nagu näiteks kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ning kiudaineid – need kõik on vajalikud organismi normaalseks toimimiseks.
Õuna eelis teiste puuviljade ees on selle hea säilivus. See on ainus puuvili, mis võib säilida talv läbi, ilma et lõhna- ja maitsenüansid ning karastav hapete ja suhkru vahekord eriliselt muutuks. Õunu soovitatakse süüa eelkõige koos koore ning seemnetega, kuna just nendes leidub väga suur osa kasulikest ühenditest. Ka tervist on meie esivanemad õunaga turgutanud, kasutades seda nii külmetushaiguste kui ka seedeprobleemide raviks.
Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse toitumisnõustaja Diana Mogiši sõnul on õun ideaalne vahepala, kuna see soodustab seedimist ja turgutab immuunsüsteemi ning on kättesaadav ka hinnatundlikule tarbijale.
Õunas sisalduvad mineraalained aitavad kehal normaalselt toimida
Õunas leidub pea kõiki toitaineid, olulisi vitamiine ja mineraalaineid, nagu näiteks kaalium, mis reguleerib vee hulka kudedes, aitab vererõhku normis hoida, stimuleerib mürgiste jääkide eraldumist ning mõjub hästi naha tervisele. Kaaliumit on vaja ennekõike lihaste, sealhulgas südamelihase tööks.
Lisaks kaaliumile on õunas rohkesti magneesiumi, mis aitab kaasa lihaste lõdvestumisele ja luukoe tekkimisele, aitab vähendada väsimust ja kurnatust, toob hea une ning toetab närvisüsteemi, südamelihaste ja vereringe normaalset talitlust. Vähesel määral leidub õunas ka kaltsiumi, fosforit ja rauda.
Õunte mineraalained esinevad rakumahlas lahustunult, seejuures koore all on mineraalaineid tavaliselt rohkem kui mujal viljalihas.
Toitumisnõustaja Diana Mogiši sõnul ei saaks keha ilma mineraalaineteta normaalselt toimida. Koos vitamiinidega on need erinevate ensüümide kofaktorid ning kui mineraalaineid ei ole piisavalt, tekivad varem või hiljem tervisemured, kuna mineraalained on luustiku ja hammaste põhikomponendid ning aitavad edasi kanda närviimpulsse.
„Mitmekesise toitumise ja tervisliku eluviisi puhul peaks mineraalainete puuduse risk olema miinimumini viidud. Tihti ongi teatud mineraalaine puudus tingitud liiga ühekülgsest toitumisest,” kirjeldab Diana Mogiš olulist probleemi.
Toitumisnõustaja sõnul sisaldab õun ka ohtralt kiudaineid, mis hoiavad sooled mürkainetest puhtana, reguleerivad soolestiku talitlust ja veebilanssi. Ilma kiudaineteta läheks soolestiku mikrofloora kiirelt tasakaalust välja. Õunad sisaldavad nimelt kiudainet nimega pektiin, mis on toiduks teatud sorti kasulikele bakteritele, seega on nendel kiudainetel prebiootikumide funktsioon. Kiudaineid sisaldavad vaid taimsed toiduained, millest suurimad kiudainete allikad on täisteratooted, kaunviljad, pähklid ja seemned ning ka puu- ja köögiviljad.
„Nii väheneb oht haigestuda jäme- või pärasoolevähki, hemorroididesse ja ateroskleroosi ning pole karta ka rasvumist,” loetleb Diana kiudainete kasulikkust.
Õunas sisalduvad liitsuhkrud tselluloos ja hemitselluloos esinevad peamiselt õunakoores ja neid seostatakse väsimuse, stressi ja haiguste vastu võitlemisega. Tselluloosi ja hemitselluloosi sisaldavad peamiselt õunakoored ja seemneümbrised, vähem viljaliha.
Diana Mogiši sõnul leidub õuntes ka õun- ja sidrunhapet, mis on toitumisel väga tähtsad, soodustades ainevahetust ja osaledes kudede ning rakkude ehitamisel.
Õun toetab südame-veresoonkonda ning aitab peavalu korral
Õun aitab langetada vererõhku ning viib kehast liigset soola välja.
Õuna süües väheneb südame-veresoonkonnahaiguste risk, kuna õun aitab kehast ülearuse keedusoola ja vee välja viia, mõjudes vererõhku alandavalt. Viljas sisalduv pektiin seotakse soolestikus rasvadega, mis omakorda vähendab kolesteroolitaset, ennetab katu teket veresoontes ning vähendab selle kaudu südame-veresoonkonnahaiguste riski.
Pidev õunte söömine ei vähenda mitte ainult vere kolesteroolisisaldust, vaid ei lase ka kolesteroolil muutuda suureteraliseks, nn halvaks kolesterooliks, mis kipub sadestuma veresoonte seintele, põhjustades nende lupjumist. Kaks õuna päevas võivad aidata isegi südameinfarkti ära hoida või selle esinemisel infarkti raskust leevendada.
On teada, et kõigest üks õun päevas aitab vähendada II tüübi diabeedi tekke riski, kuna õuntes sisalduvad vees lahustuvad kiudained ja fruktoosid aitavad vähendada veresuhkru tugevaid kõikumisi.
Toitumisnõustaja sõnul ongi see võluvits just veresuhkru väiksem kõikumine. „Kui veresuhkur püsib stabiilsena ega kõigu palju, mõjutab see positiivselt kogu organismi tervislikku seisundit, sealjuures ka südame-veresoonkonna tööd,” lisas Diana Mogiš.
Õunast saab abi otsida ka peavalude korral. Seega tasub puuvilja järele haarata juhul, kui kannatate migreeni käes, kuna õunas sisalduvad toimeained leevendavad peavalu. Kui tundemärgid viitavad migreenihoo algamisele, tuleb kohe süüa mõni õun, sellega saab migreeni tihtipeale ennetada.
Nii on paarist õunast kasu ka peojärgsel hommikul, kui eelmisel õhtul tarbitud alkohol tunda annab. Õunas sisalduvad antioksüdandid, eriti punastes õuntes leiduv kvertsetiin, aitavad tugevdada immuunsüsteemi ning viljas leiduv C-vitamiin toetab seda veelgi.
Õun soodustab seedimist ja tugevdab hambaid
Õun ergutab maomahla, sapi ja teiste nõrede eritumist, mis soodustab omakorda toidu seedimist. Viljas sisalduvad kiudained kiirendavad toidumassi edasiliikumist peensooles ning õunte söömine aitab ära hoida kõhukinnisust. Eraldi väärib esiletoomist just õunte pektiinisisaldus, mis suurendab toidus vajalikku toidumahtu ning soodustab sooletegevust. Toitumisnõustaja sõnul on pektiinid vajalikud ka selleks, et eemaldada kehast toksiinid, raskemetallide soolad ja kolesterool.
Seedehäirete puhul on soovitatav süüa üks õun just enne lõunasööki, kuna see reguleerib bakterite paljunemist sooltes. Kiudained aitavad käärsooles kas liigset vett absorbeerida või seda lisada, normaliseerides seedimist kõhukinnisuse ja -lahtisuse korral. Nii saab õunast abi ka ärritunud soole sündroomi korral. Kõhukinnisuse korral soovitatakse tarbida magusamaid sorte ning kõhulahtisuse vastu aga hautatud õunu. Viimased olevat head ka peensoolepõletiku ravis. Pektiini- ja parkainete sisalduse tõttu annab õunadieet häid tulemusi ägedate ja krooniliste soolepõletike korral.
Toitumisnõustaja sõnul ei soovitata õuna vaid mao- ja kaksteistsõrmikhaava tõvede puhul, kuid kõigile teistele ei ole õuna puhul küll mingit vastunäidustust. Kui õuna söömisel tekivad seedeprobleemid ja puhitus, siis soovitab Diana Mogiš õun korralikult läbi närida, terve õuna asemel vaid pool õuna süüa või vajadusel isegi vilja kergelt hautada.
Õuna närimine on kasulik ka hammastele, sest mälumise tõttu suurenenud süljeeritus uhub baktereid minema. Lisaks on õunanärimine kui hammaste harjamine – katt nühitakse maha. Kuna õunad on siiski üsna happelised, siis kehtib ka siin mõistlikkuse põhimõte ning õunte söömisega ei tasu liialdada, et hambaid mitte kahjustada.
Tarbi õuna vahepalana ja koos koorega!
Õuna tasub süüa koos koorega, kuna see sisaldab 30% kasulikest toitainetest.
Õuna koorimisel kaotab see lausa 30% oma väärtuslikest ainetest. Eriti tervislik on koores olev C-vitamiin, mida on vaja ühendavate kudede moodustamiseks nahas ja luudes, aidates säilitada veresoonte elastsust. See aitab ka ajul normaalselt funktsioneerida, vere kolesteroolitaset tasakaalustada ning tagab luude vastupidavuse, terved hambad ja igemed.
Seega, kui tegemist on eestimaise või ökoloogiliselt kasvatatud õunaga, soovitab toitumisnõustaja süüa seda koos koore ja seemnetega, kuna just nendes on peidus palju väärtuslikku. Välismaiste õunte puhul võib neid korralikult pesta ja ka koorida. „See kaotab õunast küll veidi toiteväärtust, kuid võtab ära pestitsiidide hirmu ja vähendab nende sisaldust puuviljas,” selgitab Diana Mogiš.
Õuna soovitatakse selle madala glükeemilise koostise tõttu just eelkõige vahepalana süüa. „Head süsivesikud on madala glükeemilise koormusega ehk imenduvad aeglaselt ja hoiavad organismis veresuhkru balansis ja stabiilsena. See tähendab, et nii ei vaeva inimest energia kõikumine, mille taastamiseks tuntakse tihtipeale vajadust süüa midagi head või magusat,” selgitab Diana Mogiš.
Kiire elutempo juures on õun üks kõige lihtsam ja ka soodsam viis, kuidas tervislikku vahepala tarbida, veresuhkur stabiilsena hoida ning sellega ka reeglit „söö 5 korda päevas” täita. Ühes päevas tasubki piirduda ühe-kahe õunaga ning süüagi seda just nimelt vahepalaks.
Värske õuna säilitamiseks sobib jahe ruum
Õunte säilitusruumiks sobib kõige paremini kelder, kus ei hoita juurvilja ega kartulit, sest need annavad puuviljadele ebameeldiva kõrvalmaitse ja lõhna. Puuvilju võib säilitada ka elumaja pööningul, verandal, sahvris või kütmata toas. Säilitusruumi ideaalne temperatuur on 2–6 kraadi ja õhuniiskust võiks olla 80–90%. Soojas ja kuivas ruumis närtsib puuvili kiiresti, liigniiskes aga hallitab ja mädaneb.
Suve lõpus küpsevad õunad ei sobi pikaajaliseks ladustamiseks. Kui aga suviõunu tahetakse paar nädalat säilitada, tuleb need korjata 5–6 päeva enne täielikku valmimist ja panna jahedasse ruumi. Hilinenud sügisel küpsevaid sorte saab hoida ühe aasta jooksul.
Õunte säilimiseks on oluline ka nende õige korjeaeg. Liiga vara koristatud õunad närbuvad, koor tõmbub krimpsu, maitse on mõrkjas või mage, aroom puudub, viljaliha on sitke ja koore värvus kahvatu. Liiga hilja koristatud õunad valmivad puu otsas üle, millele järgneb massiline varisemine. Õuna viljaliha muutub jahuseks ja maitsetuks ning õunad säilivad tunduvalt lühemat aega. Seetõttu on oluline tabada õige koristusaeg.
Õunu võib koduaias koristada vastavalt vajadusele ja viljade valmimisele, sest need ei valmi puul samal ajal. Et säilitada viljade pikaaegne säilimine võetakse õunad puuokstelt käsitsi ükshaaval maha. Sealjuures tasuks hoiduda puude raputamisest, mis rikub nii puid kui ka vilju, sest maharaputatud õunad ei säili kaua. Õigesti koristatud ning korralikult säilitatud õunad sisaldavad ka kevadel hulga vitamiine ja antioksüdante, mis just sel perioodil meile väga tähtsad on.
Õun sobib nii mahlaks, moosiks kui ka kuivatamiseks
Õunamahl soodustab seedimist ja aitab kõhukinnisuse vastu.
Lisaks värskete õunte söömisele saab neid toiduks kasutada eri viisidel nii kuivatatult kui ka kuumtöödeldult. Värskeid õunu on ideaalne kasutada maitsvates küpsetistes, smuutides, salatites või valmistada neist tervislikku ja maitsvat mahla, marmelaadi, moosi või kompotti. Ka siidri ja veini valmistamine on järjest enam levinud viis õunte kasutamiseks.
Õuntest mahla eraldamise parimaks viisiks peetakse pressimist. Õunamahla kasutatakse enamasti samadel eesmärkidel kui õunugi. Lisaks peetakse mahla üheks toimivamaks ravimiks ka kõige hullema kõhukinnisuse korral. Artriidi (liigesepõletiku) puhul peetakse väga tõhusaks soojas kohas välisõhuga kokkupuutes kääritatud õunamahla. Aeg-ajalt tuleb mahlapurki loksutada, et käärimist aktiviseerida. Seda käärinud mahla võib tarvitada supilusikatäie päevas segatuna klaasi veega.
Õunte pikaajaliseks hoidmiseks saab neid lõigatult kuivatada spetsiaalsetes seadmetes, ahjus küpsetusplaadil või õhu käes. Enne kuivatamist tuleks õunu pärast puult korjamist vähemalt paar päeva seista lasta. Kuivatatud õunu kasutatakse suppides, putrudes, vormiroogades, pirukatäidistes, aga ka tee valmistamiseks.
Kuivatamiseks peetakse paremaks tiheda viljalihaga hapusid sügis- ja talisorte. Kuivatada võib nii koorega kui ka kooritud õunu, õhukeste sektorite või ratastena. Kui kuivatatakse importõunu, tuleks need koorida ja koored ära visata. Kodumaiste õunte koored on aga hea eraldi ära kuivatada. Oluline on jälgida, et õunaviilud liiga kuivaks ja kergesti murduvaks ei muutuks, sest siis võivad need kaotada oma hea maitse.
Väga kasulik viis õuna tarbida on koduse õuna- või õunakooreteena. Õunatee võiks küll igal eestlasel pikkadeks talvekuudeks olemas olla, sest lisaks heale maitsele mõjub see hästi palaviku, seedevaevuste ja lümfipõletike puhul. Eesti rahvameditsiinis on kuivatatud õuntest teega ravitud hingamisteede põletikke, närvilisust ja kehvveresust ning õunakoori on eelistatud suhkrutõve ja põrnahaiguste korral.
