Granaatõuna-läätsesalat, mis kaitseb külmetuse eest

Salatit on võimalik teha nii kerge eelroana, vahepalana kui ka toeka lõuna- või õhtusöögina. Kõik sõltub sellest, mida sinna juurde lisada. Vahepala puhul piisab hulgast värsketest köögiviljadest, salatilehtedest, heast oliiviõlist ja seemnetest.

Toekama söögikorra jaoks peaks mõtlema, et salat sisaldaks lisaks leht- ja köögiviljadele ka häid asvu (avokaado, oliiviõli, seemned, pähklid), valku (kaunviljad, kala, kana) ja süsivesikuid (nt toortatar, kinoa, täisterariis).

Allpool esitatud salatiretseptis on kasutatud beluga läätsesid. Need on pisikesed mustad delikatessläätsed, hõrgud ja õrnalt vürtsikad ning sobivad toidu kaunistamiseks, suppidesse, hautistesse ja salatitesse. Keeta tasub neid väheses vees ja muudest toiduainetest eraldi, kuna need annavad tumedat värvi. Keemise aega pikendavad sool, suhkur ja hape, seetõttu tasub neid lisada alles siis, kui läätsed on valmis.

Salatisse võib lisada ka teisi kaunvilju: kikerherneid, punaseid läätsesid, ubasid, herneid jne. Kõige kiirem ja lihtsam viis on kasutada konserveeritud kaunvilju. Seejuures on oluline jälgida, et need sisaldaksid vaid soola, mitte teisi lisaaineid, ning enne kasutamist tuleb konserveeritud kaunviljad rohke voolava vee alla loputada. Kaunvilju kasutatakse tänapäeval toidus üsna vähe, ehkki neid võiks oluliselt rohkem tarbida.

Läätsed sisaldavad rohkelt vajalikke mineraalaineid ja B-grupi vitamiine

Läätsed on kaunviljad (herned, kikerherned, oad ja läätsed). Nende värvus varieerub olenevalt sordist ja kasvatuspiirkonnast – läätsed võivad olla rohelised, pruunid, hallid, kollased, kirjud või oranžid.

Kaunvilju, sh läätsesid väärtustatakse kõrge valgusisalduse pärast ning nende valk on üks paremaid asendamatute aminohapete allikaid ja on inimorganismile hästi omastatav. Läätsedest saab ka kaaliumit, foolhapet, rauda, magneesiumi, tsinki; lisaks hulga B-grupi vitamiine, mis on vajalikud ajutööks.

Läätsede glükeemiline koormus on madal. Need täidavad hästi kõhtu ja seda pikaks ajaks, kuna imenduvad aeglaselt. Läätsedes on rikkalikult lahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid (kuivades seemnetes kokku 8–9%), mis soodustavad seedetegevust. Kuna läätsed on kiudainerikkad, aitavad need kolesteroolitaset kontrolli all hoida.

Läätsed sisaldavad palju oksalaate, seetõttu peaksid nende tarbimist piirama inimesed, kellel on neerukivid.

Läätsesid ei ole ilmtingimata vaja leotada, kuid puhitusi tekitavate ühendite vähendamiseks võib neid enne keetmist leotada 30–45 minutit. Leotamine vähendab ka keetmisaega. Leotamise jooksul tasub paar korda vett vahetada ja keetmiseks tuleb võtta puhas vesi. Keetmisaeg varieerub vastavalt läätsetüübile: pruunide läätsede puhul on see keskmiselt 60 minutit, rohelistel 30–45 minutit ja oranžidel läätsedel 15–20 minutit.

Läätsedega sobib hästi kokku näiteks sidrun, mis sisaldab C-vitamiini ning aitab lisaks maitseomaduste parandamisele kaasa läätsedes sisalduva raua imendumisele. Kaunvilju on hea süüa mõned korrad nädalas, kuid neid võib tarbida ka iga päev.

Granaatõun pidurdab vananemist ja tugevdab immuunsüsteemi

Granaatõun on hariliku granaadipuu vili, mis sisaldab umbes 600 seemet. Granaatõunamahl ja -seemned on ergutava ja immuunsüsteemi tugevdava toimega.

Granaatõun on väga rikas mitmesuguste vitamiinide ja mineraalide poolest ning seda peetakse kõige enam fütotoitaineid sisaldavaks puuviljaks – granaatõunas sisalduvad flavonoidid ja polüfenoolid on tugevad antioksüdandid, mis kaitsevad südamehaiguste ja vähi eest. Klaasitäis granaatõunamahla sisaldab kuni kolm korda rohkem aktiivseid antioksüdante kui punane vein, roheline tee, mustikad või jõhvikad.

Vanade roomlaste jaoks oli granaatõun igavese nooruse ja surematuse sümbol – selle koores sisalduvates parkainetes peituvad unikaalsed antioksüdandid, mis vilja regulaarsel söömisel pidurdavad vananemist.

Üks granaatõun katab 40% inimese päevasest A-, E- ja C-vitamiini vajadusest. Mahlast on leitud 15 aminohapet, millest kuus on asendamatud. Lisaks ergutab granaatõun laiska seedimist ja aitab organismist välja viia jääkaineid.

Granaatõunamahlal on antiseptiline ja põletikku leevendav toime. Mahlast on abi ka võitluses külmetushaiguste vastu.

Granaatõunad nopitakse küpselt, seega pole vaja karta, et ostad toore vilja. Kui soovid sellist vilja, kus oleks hästi palju seemneid, vali võimalikult raske puuvili.
Terve granaatõun säilib külmikus kuni kaks kuud, toatemperatuuril umbes kuu aega. Puhastatud seemned püsivad külmikus õhukindlalt suletud anumas umbes kaks nädalat. Seemneid võib ka külmutada ning säilitada külmutuskotis või -karbis.

Peamiselt süüakse granaatõuna toorelt, see on kaunis lisand salatitele ja teistele toitudele. Viljast valmistatakse veel mahla, siirupeid, kastmeid, marinaade jms.

Granaatõuna-läätsesalat

Granaatõuna-läätsesalat

• 2–3 peotäit erinevaid salatilehti
• 3 spl keedetud beluga läätsesid
• granaatõunaseemneid
• pool avokaadot
• 1 spl külmpressitud oliiviõli
• soola, musta pipart
• maitsestamiseks värskelt pressitud laimi- või sidrunimahla, valge veini äädikat või palsamikreemi

Juhised:

Pese salatilehed ja kuivata, laota kaussi. Puista salatile puhastatud granaatõunaseemned. Lisa salatile ka eelnevalt pehmeks keedetud läätsed. Puhasta avokaado, lõika meelepärasteks tükkideks ja lisa salatile. Nirista peale oliiviõli, pigista juurde veidi laimi- või sidrunimahla, valge veini äädikat või palsamikreemi. Maitsestamiseks jahvata peale veidi soola ja pipart.