Seedeensüümid tagavad toitainete imendumise

Seedeensüümid alustavad toidu lagundamist hetkest, kui toit suhu satub.

Oleme harjunud mõttega, et seedimine on protsess, mis algab toidu alla neelamisega. Tegelikult aga algab see juba hetkest, kui toidu suhu pistame. Selleks, et keha toidust kõik vajaliku kätte saaks, on vaja toit ära lagundada. Lagundamise ehk seedimise käigus muudetakse toit kehale vajalikeks toitaineteks. Välja uhutakse kõik, mida keha ei vaja. Selles protsessis on kandev roll seedeensüümidel.

Ensüümid on eriliste omadustega valgud. Neid leidub nii inimeste kui ka loomade ja taimede organismides. Seedeensüümide abil saame kätte vajalikud toitained, mis omakorda aitavad kaasa rakkude, kudede ja organite moodustumisele. Seega, kui näiteks mõni seedeensüüm ei tööta tavapäraselt, saame selle tegevust toetada. Seda eelkõige oma toiduvalikute ülevaatamisega.

Seedimise ja seedeensüümide eest hoolitsemine on ülioluline. Seda seepärast, et seedimine toimub soolestikus, kus asub ka üheksakümmend protsenti meie immuunsüsteemist. Kuna teame, et kõhulahtisuse korral ei ole mugav viibida näiteks koosolekul, siis on seedimine seotud väga suuresti ka meie üldise enesetundega.

Seedeensüümid alustavad tööd juba suus

Suhu pistetud toit purustatakse esmalt mehaaniliselt hammastega, et seda oleks pärast kergem lõhustada. Samal ajal hakkab süljenäärmetest erituma sülg, mis sisaldab seedeensüümi nimega amülaas. Tänu sellele ensüümile hakkab juba suus pihta süsivesikute lagundamine

Selleks, et amülaas saaks võimalikult hästi oma tööd teha ja süsivesikud paremini imenduda, tuleb toit väga peeneks närida. Erinevatel andmetel tuleks toitu närida umbes 30–40 korda. Tegelikult aga on oluline, et toit oleks piisavalt peeneks näritud ja selle saaks probleemideta alla neelata.

Probleemideta neelamine tähendab, et söögi kõrvale ei ole vaja vedelikke tarbida. Oluline on ka see, et söömise ajal ei kiirustataks. Janu vältimiseks on soovitatav juua klaas vett näiteks enne või paarkümmend minutit pärast sööki.

Seda meelt on ka Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse liige ja toitumisnõustaja Külli Holsting. Ta lisab, et kui sööme kiirustades, toitu vähe närides ja süljega korralikult segamata, väheneb amülaasi roll ja süsivesikute omastamine. Harjumusest loputatakse toit alla rohke vedelikuga, mis võib seedeensüüme lahjendada. Seedimata või ainult osaliselt seedunud süsivesikud tekitavad puhitust ja kõhugaase.

Kui sul peaks esinema mõni ülaltoodud kaebustest, röhatused või kõrvetised, tasuks kindlasti esmalt üle kontrollida, kui korralikult toit läbi mälutakse. Samuti ka see, kui hästi toit süljega segatud saab.

Valkude seedimine algab maos

Peale neelamist liigub toit edasi läbi söögitoru makku. Maos algab valkude ning jätkub süsivesikute seedimine. Kui oled eelneval etapil toidu korralikult läbi mälunud, on maol edasi tegutsemine juba tunduvalt lihtsam ning võtab vähem energiat. Tasub ka mainida, et sulle jääb alles kogu see energia, mis kuluks närimata toidu lagundamisele.

Magu eritab ööpäevas umbes 2–3 liitrit maomahla. Maomahl koosneb põhiliselt soolhappest, limast ja seedeensüümidest pepsiin ja lipaas. Soolhape aitab lagundada toitu ühtlaseks massiks ja tapab toidus leiduvad bakterid. Pepsiin lagundab valgud ja lipaas rasvad väiksemateks ja kergemini imenduvateks osadeks.

Ensüümide toimimine on samuti väga oluline. Kui need korralikult ei tööta, on inimesel kindlasti mõni vaevus või terviserike. Seedeensüümide töö parandamiseks oleks hea kõigepealt enda menüü üle vaadata. Tänapäeval süüakse palju töödeldud ja rafineeritud toite, kus seedimist toetavaid ja parandavaid aineid tegelikult ei leidugi.

Kuna ensüüme leidub kõigis elavates organismides, võime järeldada, et palju värsket süües saame ka küllaldaselt vajalikke ensüüme. Näiteks aitavad puuvilja enda ensüümid seda meie organismis lagundada.

Külli Holsting lisab siinkohal veel, et ensüümide kogus toidus väheneb oluliselt, kui kuumutame toitu üle 48 kraadi. Seega ka toorelt söödav kala, muna, liha või külmkuivatatud toidud koos toortoiduga on head ensüümide allikad. Samuti on paljud tänapäeval söödavad toidud inimese poolt tehislikult loodud ega sisalda piisavalt ensüüme. Toiduallergiad, -talumatused, gaasid, tursed, kõrvetised, kõhukinnisus või -lahtisus on vaid väikesed probleemid, mis sellest tuleneda võivad.

Toidugruppide eraldi söömine soodustab seedeensüümide tööd

Erinevaid valke nagu kala, liha, muna või piim ei ole soovitatav koos süüa.

Nagu eelnevalt räägitud, on seedimine pikk protsess ning erinevad toitained hakkavad seeduma erinevates etappides. Oluline on jälgida, et iga etapp oleks korralikult läbitav, et välistada probleemid edasises seedetöös.

Et meie seedimine ja seedeensüümid saaksid maksimaalselt hästi tööd teha, saame ka ise palju kaasa aidata. Võime jätta meelde põhilised toidugrupid ja kui kaua need meie organismis on. Lühidalt öeldes saame seedeensüümide töö parandamiseks rakendada lahussöömise põhimõtteid.

Loomulikult on igaühe seedimise kiirus erinev. Küll aga saame teha mõned üldistavad järeldused. Puuviljad, nagu näiteks õunad, pirnid ja ananass, läbivad mao väga kiiresti, umbes 30–40 minutiga.

Samuti teevad seda ka vähese valkude- ja tärklisesisaldusega köögiviljad. Kiiresti seeduvad köögiviljad on näiteks sibul, baklažaan, kurk, tomat ja redis. Siia alla kuuluvad ka kõik lehtköögiviljad. Neid kõiki võib süüa koos nii süsivesikute, rasvade kui ka valkudega.

Tärkliserikkad köögiviljad püsivad maos kauem ja vajavad ka rohkem maohapet. Näiteks kartul, maguskartul ja porgand püsivad maos umbes kaks tundi. Seega tasuks nende toitude söömisel jälgida seda, mida kõrvale süüa.

Enim aega seedimiseks vajavad valgud, umbes neli tundi. Valgurikkad toidud on liha, kala, piim ja munad. Lisaks ei ole soovitatav ühel toidukorral mitut liiki erinevat valku tarbida (näiteks liha ja kala).

Kõige enam saame seedimiseks vajalikke ensüüme värsketest puu- ja köögiviljadest. Palju kasu toovad ka idandatud seemned, mida võib lisada nii salatitesse või süüa lihtsalt toidu kõrvale. Head seedeensüümide allikad on veel köögi- ja puuviljamahlad, mida peaks tarbima enne või pärast sööki.

Külli Holsting selgitab, et seemnete, pähklite ja teravilja ning kaunviljade puhul idandamine, aga ka leotamine tõstab nende ensümaatilist aktiivsust. See aitab parandada seedetööd ning lisaks suureneb seedeensüümide aktiivsust. Leotamine ja idandamine vähendavad ka viljades, seemnetes ja terades leiduvaid antitoitainete kogust, mis takistavad seedimist või sisaldavad toksilisi ühendeid. 

Pärast magu liigub toit peensoolde

Suurem osa seedimisest leiabki tegelikult aset peensooles. Siin on väga tähtsal kohal kolm peensoole abilist: kõhunääre ehk pankreas, maks ja sapipõis. Need saavad koos ensüümidega rahulikult oma tööd teha, kui iga eelnev etapp on korralikult läbitud.

Pankreas eritab ensüüme, mis lõpetavad valkude, rasvade ja süsivesikute lagundamise. Kui pankrease seedeensüümid toimivad korrapäraselt, siis toimub toitainete täielik lõhustumine ning organism saab toidust kätte kõik vajaliku.

Kui toit on maos seeditud, siis viiakse toitained peensoolest maksale töötlemiseks. See toimub vere- või lümfiringe kaudu. Hiina arstid peavad maksa kõige olulisemaks organiks. Maksa üheks ülesandeks paljudest on sapi tootmine. Sapp hoiustatakse sapipõies, mis asub maksa all. Tänu sapile on võimalik rasvade seedimine. Seepärast tunnevad ka sapikivitõvega inimesed maksa piirkonnas valu just pärast rasvaste toitude söömist.

Tuntumad seedeensüümid meie igapäeva elus

Vett tuleks juua pigem enne või mõni aeg pärast söömist, kuna söömise ajal segab see seedeensüümide tööd.

Tänapäeval räägitakse üha enam erinevate toiduaine talumatusest. Samas ei pruugi alati tegemist olla otseselt talumatusega. Võib olla, et mõne ensüümi töö on lihtsalt vähenenud. Ensüümide töö parandamiseks saame ise palju ära teha.

Paljudel inimestel on näiteks laktoositalumatus või lihtsalt suurenenud tundlikus. Tõenäoliselt on ensüüm nimega laktaas hakanud vähem ja ebaefektiivsemalt tööd tegema. Sellisel juhul võib pärast piimatoodete tarbimist esineda näiteks kõhuvalu- või lahtisust, kuna organism ei suuda piimasuhkrut lagundada.

Selleks, et seda ensüümi ergutada, võib osta apteegist juurde ensüümi ning võtta seda koos piimatoodetega. Samas aga lisab Külli Holsting, et ka fermenteeritud tooted sisaldavad rikkalikult ensüüme ja baktereid, mis aitavad kaasa seedimisele kaasa.

Enne apteeki tormamist võiks kindlasti üle vaadata oma toidusedeli ja üldise toitumiskäitumise. Kehvema seedimisega inimesed võiksid süüa puuvilju eraldi toidukorrana või pool tundi enne põhitoitu. Puuviljade seedimine käib oluliselt kiiremini kui valgu ja rasvarikaste toitude oma.

Raskesti seeditavaid kaunvilju, teravilju, aga ka seemneid ning pähkleid võiks nõrgema seedimisega inimesed enne söömist leotada või idandada. Need tegevused aitavad seedimist oluliselt hõlpsamaks muuta.

Kindlasti ei tohiks unustada, et hambad on meil ainult suus. Mida suurema osa toidust me juba suus peenestame, seda paremini toimivad meie seedeensüümid. Kehal on võimalik omastada seejuures rohkem vajalikke toitaineid.

Kui aga miski muu ei aita, siis toidulisanditena on võimalik apteekidest soetada ka muid seedimist toetavaid ensüüme. Näiteks proteaase, lipaasi ja amülaasi. Üldiselt on need saadud veise, sea või härja pankreasest või maost. On olemas ka taimsete ensüümide lisandeid. Enim tuntud on näiteks ananassist saadav bromelaiin, mis toetab valkude seedimist ning on põletikuvastase toimega.