Paastumine kui organismi puhastaja
Paastumisel on ilmselt sama palju pooldajaid kui kriitikuid ning kõigile toidust loobumine või tavapäraste toidukoguste piiramine ei sobi. Kui aga järgida täpseid soovitusi ning organism hoolikalt ette valmistada, on paastumisel tervisele mitmeid kasutegureid.
Paastumine ehk paast on põhiliselt tahtlik hoidumine toidust – söögist, joogist või mõlemast – mingi ajaperioodi jooksul. Paast võib olla täielik või osaline, olenevalt sellest, millest paastutakse.
Paastu võib klassifitseerida kestvuse järgi:
- 1 päev – ülilühike paast ehk koormusvaba päev;
- 1–3 päeva – lühike profülaktiline paast;
- 5–7 päeva – lühike raviv paast;
- 10–14 päeva – keskmine raviv paast;
- 21–28 päeva – pikk raviv paast;
- 40 ja rohkem päeva – ülipikk paast.
Lühemad 12–16 tunni paastud võivad samuti olla kasulikud, kuigi hetkel pole veel piisavalt uuringuid, mis näitaksid nende kasulikke mõjutegureid võrreldes ööpäevapikkuste paastudega.
Paastumine on hea viis vabaneda jääkainetest, mis on aja jooksul meie organismi ladestunud ning ainevahetust häirima hakanud. Paast annab seedeelundkonnale puhkust ning seepärast on kehal toitu paastujärgselt lihtsam seedida ning hõlpsam ka kasulikke toitaineid omastada.
Paljude toidulaualt on kadunud värsked aed- ja puuviljad, eelistatakse poolfabrikaate, mis sisaldavad tihti suurel hulgal suhkruid ning soodustavad põletikke. Kui kehale neist puhkust anda, parandab see seedimist ning aitab keha tasakaalu taastada.
Paastumise eesmärk selgeks
Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse liikme Elle Kalamägi sõnul ei tohi paastu kunagi alustada pealesurutult, sunniviisiliselt ega vastu tahtmist. „Vabatahtliku veepaastu ning sunniviisilise nälgimise vahel, nagu ka neist saadavatel tulemustel, on suur erinevus. Esimesel juhul otsustab inimene ise, et paast on talle kasulik ning ihule ja vaimule tervistav. Seetõttu on ta juba eelnevalt ka psühholoogiliselt valmis. Vägivaldne nälgimine tekitab aga stressi, kuna seda ollakse sunnitud taluma ettevalmistumata,“ rõhutab Kalamägi.
Elle Kalamägi soovitab paastu kavandades kindlasti arvestada paastuja tervisliku seisundi, haiguste, vanuse ja mitme teise individuaalsete asjaoludega ning otsustada, missugune paast talle kõige paremini sobib. Vajadusel võib konsulteerida toitumisnõustaja või mõne teise asjatundjaga, kellel on paastumiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Osaline paast või mõneks ajaks taimetoidul olemine sobib ilmselt kõigile, aga veepaastu puhul tuleb terviseprobleemide korral konsulteerida arsti või paastuspetsialistiga.
Kuigi paastumist on praktiseeritud aastatuhandeid, ei ole eksperdid veel ühisele arvamusele jõudnud, kui kasulik või kahjulik paastumine meie organismile siiski on. Tihtipeale jõutakse paastumise juurde just kaalualandamise eesmärgil, kuid oluline on teada, et paastumise kasutegur seisneb eelkõige organismi puhastumises, mitte aga niivõrd kaalulangetamises.
Kuigi paastumine aitab kaalu tõepoolest langetada, tuleneb vähenenud kaalunumber paastu alguses kaotatud vedeliku, mitte aga rasva arvelt. Paastumise ajal pole kehal võimalik toidust energiat ammutada ning seepärast võtab ta seda maksas ja lihastes leiduvast glükoosist. Selline protsess algab ligikaudu kaheksa tundi pärast viimase eine söömist.
Kui viimane annus glükoosi kehast on kasutatud, hakkab keha põletama rasva kui energiaallikat ning tulemuseks võib olla soovitud kaalulangus. Pikemaajalisele kaalulangusele see siiski kasu ei too ning endise toitumise juurde tagasi pöördudes võivad kaotatud kilod ka sama kiirelt kui kadusid tagasi tulla.
Seepärast on oluline enne paastuga alustamist läbi mõelda, mis on selle eesmärgiks. Kui soov on imekiirelt ja jäädavalt vööümbermõõdust sentimeetreid kaotada, siis pole paast esimene mõistlik lahendus. Kui aga eesmärk on keha puhastada ning organismi toksiinidest vabastada, tasub paastu proovida küll.
Paastumine kiirendab kehast mürkainete vabanemist
Tänapäeva lääne ühiskonna inimese toidulaualt leiab liiga palju rafineeritud ja töödeldud toiduaineid, mis sisaldavad väheses koguses kehale olulisi antioksüdante ja vitamiine. Ebatervisliku toitumise tagajärjel on organismi ladestunud toksiine ja säilitusaineid, mis pikemaajalisel tarbimisel kiirendavad vananemisprotsessi, suurendavad riski haigestuda diabeeti ja halvendavad elundite funktsioneerimist. Paastumine on üks viis, kuidas keha efektiivsemalt toksiinidest vabastada.
Kui piirata süsivesikute tarbimist ning paastu ajal toidust üldsegi loobuda, läheb organism ketoosiseisundisse, mis toob endaga kaasa suure rasvapõletuse ja toksiinidest vabastamise.
Ketoonid on veres olevad energiamolekulid, mida toodetakse rasvast. Ketoosiseisundis on organismis vere ketokehade tase kõrgem kui vere glükoosi tase. Ketokehadest saab organismi peamine energiaallikas. Mida madalam on kehas insuliini tase, seda tugevam on ketoos. Ketoosiseisundi ajal tekkinud liigsed ketokehad ehk rasvaainevahetuse kõrvalproduktid erituvad kehast uriiniga. Kui kiirelt keha ketoosiseisundi saavutab, on individuaalne. Tavaliselt võtab see aeg 1–2 päeva.
Siinkohal on oluline teada, et ketoos ei ole kahjulik seisund, küll aga võib ketoosiseisundisse mineku ajal tunda väsimust, pearinglust või ärrituvust. Samuti võib kaasneda halb hingeõhk, suus võib olla metallimaitse. Tihti aetakse segamini ketoos ja ketoatsidoos, mis on eluohtlik seisund.
Ketoatsidoos tekib äärmuslikust insuliini puudusest tingitud ketokehade kuhjumisel suhkruhaige organismis ning muudab vere happeliseks. Kui inimene õigel ajal abi ei saa, võib ketoatsidoosi surra. Ketoatsidoosi oht on suurem esimese tüübi diabeetikute hulgas, kes pole ravi saanud, kaugele arenenud teist tüüpi diabeetikutel või pikaajalise alkoholiprobleemidega isikutel. Ketoatsidoos on väga harva esinev ning seda pole vaja paastujal karta.
Kriitikud jällegi väidavad, et tegelikkuses pole toksiinidest vabanemiseks paastuda vaja, kuna organism teeb seda juba loomulikul teel. Maks, kopsud, neerud, käärsool ja meie nahk hoolitsevad selle eest, et keha talletunud toksiinidest vabastada. Otsus, kas organismi paastumise näol toetada, tuleb aga teha igaühel endal. Mitmeid teisigi positiivseid kasutegureid on paastumisel veelgi.
Paast aktiveerib meie kehas kasvu- ehk noorusehormooni
Paastumise üheks positiivseks mõjuks on kasvuhormooni (hGH ehk Human Growth Hormone) tõus, mis leiab aset kehas 14 tundi pärast viimast toidukorda. Kasvuhormoon on inimkehas toodetud aine, mille roll on kasvu reguleerimine, lihaste ja organite kasvu arendamine ning rasvade, süsivesikute ja valkude ainevahetuse korraldamine.
Sportlaste seas on kasvuhormooni kunstlik tarvitamine keelatud, kuna see mõjutab sportlaste sooritusvõimet. 1980. aastatel hakati kasvuhormooni tootma sünteetilisel kujul ning 1989. aastal lisas Rahvusvaheline Olümpiakomitee selle keelatud ainete hulka. Kasvuhormooni kasutamist on raske tuvastada, kuna pole leitud testmetoodikat, et seda uriiniproovist avastada.
Ilutööstus seostab kasvuhormooni igavese nooruse hormooniga. Lihtsalt öeldes aitab kasvuhormoon püsida kauem nooremana. Lisaks paastumisele tõuseb kasvuhormooni tase veres ka füüsilise koormuse ja korraliku une ajal.
Positiivne mõju meie tervisele ja heaolule
Näiteks aitab paastumine alandada triglütseriidide taset veres, mis on vajalikud energia tootmises, kuid nende kõrge tase näitab, et veres on liiga palju rasva, mis pole organismile kasulik. Tagajärjeks võib olla suurenenud risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse. Samuti on paastumise üheks kasuteguriks nn halva kolesterooli vähenemine organismis.
Esimese 48 tunni jooksul eralduvad veres suures koguses nn õnnehormoonid endorfiinid, millel on positiivne mõju meie üleüldisele heaolule. Endorfiinide vabanemine on vastuseks ainevahetuslikule stressile kehas. Samuti ollakse arvamusel, et paastumine on kasulik immuunsüsteemi tugevdamiseks, kuna vähendab kehas vabade radikaalide hulka.
Vabad radikaalid on oksüdandid, mis on oma olemuselt üliaktiivsed ühendid. Need on vajalikud normaalseks ainevahetuseks ja rakkude talitluseks, kuid liigses koguses muutuvad kehale ohtlikuks. Samuti aitab paastumine reguleerida põletikku kehas ning võib aidata takistada vähirakkude teket.
Paastumine annab puhkust seedeelundkonnale, millel on positiivne mõju meie üleüldisele tervisele. Hiirte peal tehtud katsed näitavad, et vähem toidukordi mõjusid positiivselt nii aju- kui südametegevusele ning aitasid reguleerida suhkrusisaldust veres.
Siinkohal on oluline aga märkida, et on olemas rida uuringuid, mis kinnitavad kui oluline on tervislik tasakaalustatud toitumine ja piisav füüsiline koormus, et aeglustada või ennetada vanusest tingitud terviseprobleeme. Mil määral paastumine vananemisprotsessi aeglustab ja kuidas täpselt tervist mõjutab pole aga paikapidavate uuringutega kinnitatud.
Paastu erinevad liigid
Paaste võib klassifitseerida ka selle järgi, mida (toitained, vedelik) paastuja paastuajal tarbib.
Paastumine ei pruugi tähendada, et tuleb toidust täielikult loobuda, vaid võib ka piirata tavapärast toidukogust ning teha muutusi oma toitumismustrites. Siin on loetletud mõned peamised paastu liigid:
- Kuivpaast – tegemist on kõige ekstreemsema paastuliigiga, mis välistab igasuguse toidu ja joogi teatud ajaperioodiks (maksimaalselt 72 tunniks). Selle paastu juured on religioossed ja spirituaalsed ning see on soovituslik ainult arsti range kontrolli all.
- Veepaast – lubatud on tarbida vett, soovitatav vedelikukogus päevas on 2–3 liitrit või 28–35 ml/kg kehakaalu kohta. Võib tarbida ka looduslikke taimeteesid, näiteks punasest ristikheinast, kummelist, kibuvitsast ja ingverist.
Perioodiline paastumine ja selle alaliigid
Perioodiline paast on äärmiselt populaarne, kuna see ei tähenda toidust täielikult loobumist, vaid tuleb järgida reegleid, millal süüa tohib. Perioodiline paast annab meie keha seedesüsteemile aega puhata. Kriitikud on arvamusel, et selline paastumine ei mõju hästi ainevahetusele, sama palju on aga ka uuringuid, mis väidavad vastupidist ning toovad välja just selle positiivset mõju ainevahetusele.
Kuna paastumise puhul tuleb kindlasti lähtuda organismi eripärast, siis soovituslik on järele proovida ning vaadata, kuidas keha sellisele perioodilisele paastumisele reageerib. Perioodilise paastuga võiks alustuseks proovida kord nädalas või kord kuus.
- 16-tunni paast – paastuga alustajale ilmselt üks sobivaimaid paastuliike. Selle paastu puhul on reegel: 16 tundi ilma toiduta ning 8 tunni jooksul võib süüa. See ei tähenda meeletutes kogustes toidu tarbimist, vaid siiski järgida tasakaalustatud dieeti. Kaheksa tunni sisse võiks planeerida kaks toidukorda. Pole oluline, mis kell on päeva esimene toidukord, kuid tuleks arvestada, et lubatud toiduaken on 8 tundi. Näiteks kui süüa esimene toidukord hommikul kell üheksa, siis viimane toidukord peaks olema enne kella viit õhtul. Pärast seda ei ole toit enam järgmisel 16 tunni jooksul lubatud. 16-tunni paast mõjub hästi keha energiatasemele. Proovida võiks mõned päevad ning vaadata, kuidas enesetunne muutub. 16-tunni paastu on lihtne järgida, tuleb lihtsalt sobilik rutiin luua.
- 5:2 paast – 5 päeval nädalas sööd tavapäraselt ja 2 päeva nädalas ülivähe, 500–600 kcal. Paljudele sobilik paast, kuna ei anna ette, millest toituma peaks. Siinkohal tuleb jällegi silmas pidada, et kaloritega ei liialdataks ning järgida tasakaalustatud toitumise reegleid, mitte aga haarata rämpstoidu järele, vastasel korral võivad soovitud kaalulanguse asemel üllatada aga hoopiski lisakilod. Samuti võib selline paastumine probleeme tuua neile, kel söömishäirete taust, seepärast pole paast neile ka soovitatav. Paastumise ajal võib kombineerida näiteks järgmisi toiduaineid: munad ja juurviljad, jogurt marjadega, grillitud kala või väherasvane liha juurviljadega, supp ja puuvili, rohkelt salatit väherasvase lihaga.
Paastuks ettevalmistumine
- Tee selgeks paastumise eesmärk;
- Tutvu paastukirjandusega, et olla teadlik, mida paast tähendab nii füüsilises kui ka vaimses mõttes;
- Anna organismile 2–5 päeva jooksul enne paastuga alustamist toiduga võimalikult palju vitamiine ja mikroelemente;
- Enne veepaastu ei tasuks 1–2 päeva jooksul süüa liha ega lihatooteid, sobivaimaks toiduks köögiviljad;
- Kui on tegemist ravipaastuga, siis paastule eelneval päeval süüakse viimast korda lõunat enne kella 14–15;
- Enne veepaastu soovitatakse teha klistiiriga soolepuhastust, et vältida mürgistust;
Paast peaks soole mürkainetest vabastama, mistõttu teraapia alguses kutsutakse väikeste abivahenditega esile soolepuhastus. Soovitatav oleks võtta lahtisteid ja/või teha klistiiri sooja veega. Kõhulahtisti tuleks sisse võtta kõige hiljem eelmisel päeval. Enamasti sobivad kõige paremini soola sisaldavad kõhulahtistid ehk glaubrisool, võib kasutada ka riitsinusõli või ploomimahla.
Paastu ajal
- Paastudes ei tohiks pruukida teatud medikamente (Ilma arstiga konsulteerimata on oluliste medikamentide omavoliline ärajätmine keelatud!);
- Loobu suitsetamisest ja alkoholist;
- Viibi võimalikult palju värskes õhus ja looduses, liigu rohkem, lõõgastu ja võta aega mõtisklemiseks;
- Kes on kasutanud palju ravimeid, siis on soovitatav pikaajaline, aeglaselt muutuv ettevalmistav toitumine;
- Tarbi päevas lisaks vähemalt 1 liiter toitainerikkast vedelikku. Kombineeri:
- 750 ml puhastavat taimeteed: näiteks segatuna punane ristikhein, kummel, kibuvits ja ingver.
- 200 ml värsket omatehtud marja- või puuviljamahla veega lahjendatult;
- 500 ml sooja kaaliumirikast puljongit (põhilisteks kaaliumiallikateks on taimse päritoluga toiduained: rosinad, datlid, aprikoosid, kõrvits, kapsas, kartul, porgand, sibul, peet, spinat, õun, viinamarjad, kirsid ja banaan). Keeda kartulid, kiulised oad, seller ja suvikõrvits vees pehmeks, seejärel sega kokku. Selline köögiviljapuljong hoiab ära nälgimisel tekkida võiva mao ülihappesuse;
- 300 ml värsket köögiviljamahla (rohelistest lehtköögiviljadest ja peedist).
Paastu lõpetamine
- Kui paast on kestnud 2–3 päeva, siis probleeme toidu seedimise taastamisega pole. Võib süüa sama toitu, mida enne paastumistki.
- Kui paast on kestnud 6–10 päeva, siis on tarvis anda organismile aega nende kahjulike ainete ehk jääkainete väljaviimiseks, mis on nälgimise ajal organismis liikuma hakanud.
- 6–10-päevase veepaastu järel peab toit olema vedel: värsked juurviljamahlad, taimetõmmised, värsked puuviljad, köögivilju võib süüa kergelt aurutatult.
- Ära liialda toiduga (liigne või vale toitumine pärast paastumist võib tekitada ärritust maos, kõhuvalu ja kõhukinnisust).
- Söö aeglaselt, mälu toit korralikult läbi.
- Kui olid veepaastul, siis võiks taastusdieet kesta sama kaua kui paastusid.
- Väldi ülesoolatud, teravaid marineerituid toite, suhkrut ja töödeldud küllastunud rasvu.
- Tarbi hautatud või värskeid juur- ja puuvilju. Lisaks sobivad pett, hapupiim, pudrud ja köögiviljapüreed. Taastumise ajal on hea juua kibuvitsa-, pihlaka- või sõstrateed, millele võib soovi korral lisada natuke mett.
- Tähtis on, et soolestik hakkaks tööle esimese kolme taastumispäeva jooksul. Selle stimuleerimiseks on vaja süüa keedetud riivitud punapeeti.
- Taastumisperiood on paastu läbiviimisel kõige vastutusrikkam etapp. Mida pikem on paast, seda pikem olgu taastusperiood.
Allikas: Toitumisnõustaja Elle Kalamägi
Paastumisega alustamine ja võimalikud kõrvalnähud
Paastu ajal on oluline, et keha saaks piisavas koguses vedelikku. Paastujad kannatavad väga tihti vedelikupuuduse käes, kuna täieliku paastu puhul toidust loobumine tähendab, et keha ei sa mitte mingisuguses koguses vedelikku. Rohke veetarbimine on oluline nälja vastu võitlemiseks.
Toitumisspetsialist Kalamägi soovitab veepaastule minnes päev või paar enne süüa ainult puu- ja köögivilju ning 250 g naturaalset jogurtit või hapupiima, et valmistada paremini soolestik ja organism paastuperioodiks ette. „Veepaastu ajal soovitatav vedelikukogus on 2–3 liitrit päevas või 28–35 ml/kg kehakaalu kohta. Külmatunde vältimiseks võiks tarbida paastuajal lisaks sooja suhkruta taimeteed,vajadusel võib lisada joogile natuke mett,” kinnitab Kalamägi.
Kui oled harjunud korraliku hommikusöögi, lõunasöögi, õhtusöögi ja vahepaladega, siis võib paast kujuneda üsnagi suureks väljakutseks. Paastuprotsess kehas algab kaheksa tundi pärast viimase toidupala söömist, mil soolestik on lõpetanud toitainete tarbimise. Esimese 24 tunni jooksul põletatakse organismis ära suhkur ning seepärast tekibki väsimus, üleüldine nõrkustunne ning peavalud.
Samuti võib paastumine tõsta keha stressitaset ning tuua kaasa rahutu une. Vedelikupuudus, nälg ning vähesed unetunnid paastu ajal võivad omakorda viia peavaludeni.
Paastumine võib tuua kaasa ka kõrvetised, kuna piiratud toidukogus vähendab maohapet, mis aitab toitu seedida ning hävitab baktereid. Isegi toidulõhna tundmine või toidule mõtlemine paastu ajal võib anda ajule signaali, et on vaja toota maohapet, mis võibki tekitada kõrvetised. Üheks paastumise kõrvalnähuks on ka halb hingeõhk.
Alusta tasa ja targu
Toitumisspetsialist Elle Kalamägi ei soovita esimest korda paastuda kauem kui 3–7 päeva ning krooniliste terviseprobleemide korral ei tohiks ilma arsti järelevalveta üle 2–3 päeva paastuda, et mitte süvendada olemasolevaid probleeme. „Esimese paastuna ei soovitata täielikku veepaastu, vaid parem on katsetada enne pisut leebemate mahlapäevadega. Näiteks võib päeva jooksul tarbida värsket omatehtud puu või köögiviljamahla ning lahjendada seda veega pooleks,” jagab Kalamägi soovitusi paastumiseks.
Samuti toob ta välja, et kui paastu ajal siiski soovitakse süüa, peab tegemist olema väikese koguse, kvaliteetse ning hästi kavandatud toiduga: värsked või hautatud aedviljad, puuviljad ning nendest valmistatud mahlad. „Esimene paastumine on enamasti kõige raskem. Järgmiste paastudega on märgatavalt lihtsam ja kiirem kohaneda,“ ütleb Kalamägi.
Kalamägi rõhutab, et otsus kui kaua tuleks paastuda, ei saa enne paastu alustamist täpselt määratleda – ka mitte sellistel juhtudel, kui inimese seisundit teatakse. „Paastu katkestamise otsuse saab teha vastavalt sellele, kuidas paastujal enesetunne muutub. Paast tuleb lõpetada niipea, kui täheldatakse, et vereringe koormused muutuvad liiga suureks ja veri vajab mürkidele vastupanekuks ja nende neutraliseerimiseks uusi eluliselt tähtsaid toitaineid,” kinnitab toitumisspetsialist.
Ülikiired kaalulangetamised ja nn mõttetud nälgimised ei möödu jälgi jätmata, sest keha adapteerub näljaolukorrale ajastatult ja kardinaalselt, samas peab meeles pidama, et mitmed (halvad) tagajärjed avalduvad alles aastate pärast. Samuti peab tagasitulek pikaajalisest nälgimisest olema hoolikalt ajastatud ja pikkamööda toimuv.
Allikad: Novaator, Wikipedia, LCHF Eesti, Eesti Diabeediliit, nia.nih.gov, NaturalHealth365