Kas mahetoit on tavatoidust tervislikum?

Mahetoiduga seostub paljudel esmalt midagi üdini tervislikku ja puhast, aga samas ka väga krõbe hind. Püüdsime veidi lähemalt uurida, millised on mahetoidu head ja vead ning millal võiks või peaks eelistama just mahedalt kasvatud toiduaineid.

Maheliha ja -piim kasvavad loodusliku sööda peal, mis annab mahetoidule suurema oomega-3-rasvhappe sisalduse.

Maheliha ja -piim kasvavad loodusliku sööda peal, mis annab mahetoidule suurema oomega-3-rasvhappe sisalduse.

Mahedaks ehk ökotoiduks loetakse looduslikult kasvatatud puhast toitu, mis ei sisalda kunstlikke lisaaineid nagu värvi-, lõhna- ja maitseained. Mahetoidu kasvatamisel pole kasutatud geneetiliselt muundatud organisme (GMO) ning selle väetamiseks kasutatakse sõnnikut ja komposti. Kasutatud taimekaitsevahendid on samuti ainult looduslikku päritolu. Toidu töötlemisel püütakse säilitada vajalikud vitamiinid, mineraalid ja antioksüdandid ning ühtlasi ka toiteväärtus.

Uuringuid mahetoidu otsesest mõjust inimese tervisele on kahjuks tehtud vähe, kuid Euroopa Parlamendi avaldatud uuringu andmetel sisaldavad maheliha ja –piim võrreldes tavatoodanguga rohkem oomega-3-rasvhappeid, vitamiine ja mineraale. Eesti Toiduliidu tellitud uuring pole samadele tulemustele jõudnud, olles keskendunud pigem jääkainete sisalduse erinevusele.

Mahemärki kandvates toiduainetes peab vähemalt 95 protsenti koostisosadest pärinema mahepõllumajandusest. Sünteetilised ehk tehisained, mida toidule säilivuse või maitse parandamiseks lisatakse, võivad tundlikumatel inimestel põhjustada allergiat või mõjutada kroonilise haiguse kulgu. Lisaks võivad sobivates tingimustes tekkida inimorganismis kantserogeensed ühendid ning soodustatud on ka rasvumine.

Siiski on keeruline hinnata mahetoidu otsest tervistavat mõju inimorganismile, kuna pikaajalisi uuringuid napib ning ökotoodangut eelistavad inimesed kipuvad ka muudes valdkondades tegema tavapärasest tervislikumaid valikuid.

Suurimad erinevused

Juur- ja puuviljad vajavad kasvamiseks turgutavat väetist ning samuti kaitset kahjurite vastu. Sealt tulevadki peamised erinevused mahe- ja tavaviljade kasvatuses.

Kunstväetis paneb taimed kiiremini kasvama ja annab rohkem saaki. Samas võib selline kiirkasv muuta taime nõrgemaks ja haigustele vastuvõtlikumaks. Siin tulevad mängu taimekaitsevahendid, mille jääke valmissaadused tihti sisaldavad. Suurtööstused vajavad viljade edasiseks töötlemiseks veel palju erinevaid lisaaineid, mis aitavad kaubal rännata üle maailma värskelt ja riknemata.

Taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide on vaja ligi 50 000 tuntud taimehaiguse, 9000 putuka ja 8000 umbrohuliigi vastu võitlemiseks. Puu- ja köögiviljadel esineb võrreldes teraviljaga oluliselt rohkem kahjustajaid ning Maaülikooli dotsent Ulvi Moor on ajakirja Toitumisteraapia artiklis viidanud, et pestitsiidide kasutamata võib mõnede teadlaste väitel hävineda koguni 78 protsenti maailma puuvilja-, 54 protsenti köögivilja- ja 32 protsenti teraviljasaagist.

Toiduga saadavad taimekaitsevahendite jäägid üldises plaanis inimestele ohtu ei kujuta, kui nende kogused jäävad lubatud piiridesse. Võimalike tekkivate riskide vältimiseks on Euroopa Liidus kehtestatud lubatud taimekaitsevahendite jääkide piirnormid puu-, köögi- ja teraviljade sees ning pinnal. Pestitsiidijäägid võivad olla inimesele ohtlikud suure tundlikkuse korral, lisaks saavad lapsed oma kehakaalu kilogrammi kohta rohkem mürki. On ka võimalik, et ühe kemikaali kokkusattumisel teisega võib mõju muutuda tugevamaks.

Lisaks lastele on riskigrupis ka rasedad ja eakad, kelle vastupanuvõime langenud, kes kannatavad kurnava kroonilise haiguse käes või kelle kehas on detoksifikatisiooni süsteemid nõrgemad.

Mahepõllumajanduses kasvatatakse taimi peamiselt sõnniku, haljasväetise ja komposti abil. Taimekaitsevahendid on samuti looduslikku päritolu ning toidu säilitamiseks kasutatud lisaainete hulk on tunduvalt piiratum. See tähendab kahjuks aga asjaolu, et poodi jõudvad viljad pole enam sageli nii terved, ilusad, värvilised ja isuäratavad.

Peamised kahjulikud sünteetilised säilitusained on sorbaadid (nt kaaliumsorbaat), bensoaadid (nt naatriumbensoaat) ja parabeenid, vääveldioksiid ja sulfitid, nitritid ja nitraadid, bifenüül jt. Kodustes tingimustes toimivad looduslike säilitusainetena väga edukalt hoopis sool, suhkur, õli, äädikas, vürtsid, maitsetaimed jt.

„Sageli võib koduste (säilitus)vahenditega saavutada sarnase tulemuse, ehk mitte küll nii värvirikka, kuid oluliselt tervislikuma kindlasti,“ kommenteeris Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse juhatuse esimees Ketlin Jaani. „Juba ammusest ajast on eestlaste toidulaual au sees olnud erinevad hoidised, miks siis mitte seda traditsiooni hoida ning hoopis ise veidi vaeva näha, et näiteks köögiviljad talveks purki pista,“ andis ta nõu.

Mida eelistada või vältida

Pestitsiidide eemaldamiseks tasub juur- ja puuvilju korralikult sooja vee all pesta.

Pestitsiidide eemaldamiseks tasub juur- ja puuvilju korralikult sooja vee all pesta.

Liigselt töödeldud või sünteetilised ained ei tee head kellelegi, kuid eriti tundlik on kunstlike lisaainete suhtes laste organism. Seega võiks laste ja noorte toidulauda püüda hoida võimalikult puhtana. Ka täiskasvanutel tasuks oma menüü kriitilise pilguga üle vaadata, kuna igapäevaselt tarbitavad toiduained ei vajagi ju pikka säilimisaega.

Eestlased on tuntud oma kodumaise toodangu lembuse poolest. Maaeluministeeriumi tellitud uuringu põhjal eelistab koguni pea 90 protsenti eestimaalastest võimaluse korral kodumaist toitu. Võiks oletada, et kodumaal kasvatatud toit assotsieerub puhtama alternatiivina, kuid kõik sõltub siiski toidu päritoluriigist ja sealsetest kontrolli- ja piirangumeetmetest.

Seda, kui puhas on loomade liha, munad, piim jm, määrab nende söödud toit. Mahetoidust leiab suurema oomega-3-rasvhappe sisalduse ja taimede puhul ka vähem pestitsiidide jääke.

Toitumisnõustajate hinnangul võiks mahetoit olla väikelastele ja rasedatele esmane valik, kuid tuleb endale teadvustada, et ka seal valitsevad ohud.

Mahetoidu teine pool

Puhas ja lisaaineteta toit tundub küll hea valik, kuid vahel tasub mõelda ka selle puhtuse taha. Kui vaadata näiteks mahetoidu kallist hinda, siis selle tingib ju tõsiasi, et ilma teatud lisanditeta pole võimalik suures mahus efektiivselt toota.

Briti Columbia ülikoolis järeldoktorantuuri tegev ning mahepõllunduse teemalise suuruuringu üks autoreid Verena Seufert selgitas ERR Novaatorile antud intervjuus, et enamasti jääb mahetootmise meetodeid kasutades saagikus hektari kohta 19–25 protsenti väiksemaks.

Spetsiaalselt mahepõllunduse tarbeks aretatud sordid võiksid tulevikus lõhet tasandada, kuid senikaua tuleb Seuferti sõnul leppida tõdemusega, et sama koguse toidu tootmiseks vaid mahetootmise meetodite kasutamine võib kahjustada maakasutuse arvelt keskkonda tavatootmisest rohkem.

„Mahetoodang pole odav, selle niigi kallis hind võib osutuda veelgi kallimaks, kui mõelda ka keskkonna aspektidele,“ selgitas Ketlin Jaani. „Kuid pole halba ilma heata ja vastupidi, seega peaksime mõtlema, kus asetseb tervis meie prioriteetide tabelis. Tarbimisotsustega mõjutame tegelikult ju ka tootja valikuid, ehk tasub mõelda sellelegi,“ lisas ta.

Lisaainetega turgutamata liha on küll puhas, kuid tasub tähelepanu pöörata selle kvaliteedile. Terve looma puhul pole ilmselt ohtu, kuid mõnda raskemat haigust põdenud isend on pidanud taastuma ilma tugevate ravimiteta ja tema tervis võis seetõttu jääda liigikaaslastest nõrgemaks.

Lisaks on täiesti puhas toit vastuvõtlikum erinevatele mikroobidele ja haigusetekitajatele, kuna säilivusaeg on oluliselt lühem. Hallitused, patogeensed bakterid, ussikesed ja tõugud on need ohud, mis võivad peituda mahedalt kasvatud viljades. Probleeme tekib ka toidu oskamatul säilitamisel.

Mahetoit on kallis

Mahetoidu tarbimise populaarsus on küll kogu maailmas tõusuteel, kuid oma piirangud seab tavatoidust kõrgem hinnaklass.

Eesti Konjuktuuriinstituudi teatel on üle poole tarbijatest valmis mahetoodete eest rohkem maksma, kuid see hinnavahe ei tohiks ületada 20 protsenti. Eestis on see protsent palju suurem. Möödunud aasta lõpus oli kõige märgatavam hinnaerinevus köögiviljal ja teraviljatoodetel. Näiteks oli mahe- ja tavalise porgandi hinnavahe viiekordne.

Hinnatundlikul, kuid puhast toitu eelistaval inimesel saab soovitada kindlasti võimalikult palju ise kasvatada või metsast korjata. Head viisid on ka idandamine ja kääritamine. Toidu säilitamiseks võib julgelt kuivatada, külmutada või hoidistada.

Erinevaid maitsetaimi võib edukalt ise ka aknalaual kasvatada ning ühendada kasulik, tervislik ja puhas toit nutika sisustuselemendiga.

Puu- ja juurvilju ostes tasub eelistada hooajalisi tooteid, mis on ka soodsamad. Kaubanduses on tänapäeval lai valik vilju aastaringelt, ühed kõige pestitsiidirikkamad neist on läikiva koorega õunad, maasikad, tsitruselised ja viinamarjad. Juur- ja köögiviljadest tasub tähelepanu pöörata sellerile, spinatile, tomatitele, paprikale ja kurgile, mis võivad ka palju taimekaitsevahendite jääke sisaldada Kõiki vilju tuleb kindlasti hoolega sooja voolava vee all pesta.

Kuidas mahetoitu ära tunda?

Et olla poest ostes kindel toidu puhtuses, kasutatakse mahetoodangu märgistamiseks spetsiaalseid logosid. Kohustuslik on kaup märgistada Euroopa Liidu mahelogoga:

Euroopa liidu mahemärgis.

Lisaks võib pakendilt leida ka Eesti riikliku ökomärgistuse, kuigi selle kasutamine pole tootjale kohustuslik:

Eesti ökomärgis.

Kui töödeldud toidus on mahetoodangut vähem kui 95 protsenti, ei või mahepõllumajandusele viidata selle müüginimetuses, seda saab teha vaid koostisosade loetelus. Kasutada ei tohi Euroopa Liidu mahelogo ega ka Eesti riiklikku ökomärki.

Mahetoit, nišitootest järjest suuremaks majandusharuks

Maailma suundumused ja trendid näitavad üha kasvavat huvi nii mahepõllumajanduse kui ka laiemalt mahemajanduse vastu. Kui Eestis on kodune põllumajandus au sees, siis maailmas on mahetööstus olnud pigem nišiettevõtlus, kuid nüüdseks kasvanud arvestatavaks majandusharuks.

Maaeluministeeriumi andmetel on ülemaailmse maheturu maht viimase kümne aastaga kolmekordistunud 25,4 miljardilt eurolt 2004. aastal 72,5 miljardi euroni 2014. aastal. 2016. aastal oli Eestis 183 700 hektarit mahepõllumajanduslikku maad, mis moodustab 18 protsenti kogu põllumajandusmaast. Eesti on selle näitaja poolest Euroopas esirinnas.

Eesti Toiduliidu tellitud uuringu põhjal võrreldi mahedalt ja tavapärasel viisil kasvatatud porgandite karotenoidide jm ainete sisaldust ning oodatult ei leitud maheviljas tegelikult midagi rohkemat. Samas ei hõlmanud uuring kahjuks pestitsiidijääkide sisaldust.

Mahetoit on eelkõige parem keskkonna säästmise seisukohalt.

Mahetoit on eelkõige parem keskkonna säästmise seisukohalt.

Põllumajandusuuringute Keskus on aga lähemalt uurinud just taimekaitsevahendite jääke taimsetes saaduses. Uuringu tarbeks võeti 292 proovi, neist 173 Eesti toidust, kust leiti kõige enam jääke ühest maasikaproovist, kokku neli erinevat jääki. Ühest kurgiproovist ja kahest maasikaproovist leiti kolme erineva fungitsiidi jääki.

Importoodetest sisaldas kõige rohkem jääke viinamari – kõigist 15st proovist leiti jääke, kõige rohkem oli ühes proovis kaheksa erinevat jääki ning ühte neist üle piirnormi. Ka banaanid olid valdavalt jääkidega. Mitme erineva pestitsiidi jääke avastati baklažaanist, banaanidest, paprikast, hernest ja apelsinimahlast.

Igal juhul tasub oma toidulaud ise kriitilise pilguga üle vaadata ning kasutada n-ö tervet mõistust. Hooajalised tooted, mis on kasvanud võimalikult kodu lähedal, on eelduslikult ka puhtamad. Kui tava- ja mahesaadused on kasvatatud vastavalt headele tavadele ja regulatsioonidele, siis ei pruugi neis olla rohkem vahet kui ehk ökoloogiline jalajälg või vabamalt elavad loomad. Oluline on eelistada rohkem kohalikku või lähedal kasvatatud toitu, millel pole põhjust kasutada ohtralt keemilisi lisaaineid.

Verena Seuferti sõnul tuleb meeles pidada, et ühelgi juhul ei saa järelemõtlematult tõmmata mahetootmise ja keskkonnahoiu vahele automaatselt võrdusmärki. Isiklikul tasemel arvas Seufert, et mahetootmine ei hakka ilmselt kunagi tavatootmist täielikult asendama, kuigi selle osakaal kasvab. “Igal juhul oleks põllumeestel kasulik nende meetoditega lähemalt tutvust teha. Näiteks viljavaheldussüsteemidele ja jätkusuutlikule maaharimisele on pööratud ülekohtuselt vähe tähelepanu,” sõnas ökoloog. Teisisõnu oleks võimalik muuta tavatootmist mahetootmisest pärinevate meetoditega oluliselt keskkonnasõbralikumaks.

Kommentaarid

Kerttu Kaldoja

Ajakirjanik ja toitumishuviline.

Loe lisaks...